Tuesday, May 12, 2015

Romania part I - Upcycling

Ilma pikema lobata lasen ma teil vaadata pisikest multifilmi (ma arvan, et ta käib sellesse kategooriasse) mis ma Rumeenias tegin. Ei, ma pean ikkagi enne ütlema, et kõikidest asjadest mida ma üldse olen teinud on see (siiani) vist minu enda lemmik. Mu lemmikuselt järgmine on „It’s not me, it’s you“ fotoseeria, nii et tundub, et mu lemmik asjad juhtuvad vannitoas. Igatahes.. 


Idee ja teostus minu enda poolt ning nõu ja jõuga olid abiks ülejäänud Eesti tiim.

 Kaadri taga:
Stsenaariumi kirja panek


Viimased võtted

Cast and the crew

Viiel päeval Rumeenias pidi üks rahvuslik tiim korraldama töötoa eelnevalt määratud teemal. See film on tehtud teisel päeval kui Sakslaste teemaks oli „inside decoration“. Programmi nimi oli Eco Handmade,  mis minule seostus sellise keskkonna sõbraliku/loodusliku käsitööga mida me juba Mõte märgi puhul oleme rakendanud  ja kuna projekti eesmärk oli välja mõelda kuidas taolisest hobist endale töökoht ja tulevik luua oli see justkui minu jaoks loodud. VALE!

Eco Handmade tähendas rumeenlaste ja sakslaste jaoks recycling ning upcycling (ülejäänud ei jaganud matsu). Recycling ehk taaskasutus on kõigile juba tuttav teema, kuigi Eestis võrreldes näiteks Saksamaaga ollakse täiesti alaarenenud selles. Upcycling oli minu jaoks võõras termin ja ma ei tea siiani kuidas seda Eesti keeles nimetada aga olgu, ma ütlen „uuskasutus“. Ehk mingile asjale mida enam ei vajata, mis võiks juba prügiks minna antakse teine elu uue dekoratiivse või kasuliku eseme näol. 

Sakslastel oli töötuba jagatud kolmeks – plastik (pudelid ja pudelikorgid [Rumeenias ei saa taara eest raha]), paber (ajalehed, muna karbid jms) ning Bio-plastik ehk maisitärklisest valmistatud alternatiiv plastmassile. Nende video-õpetust teemal saate näha SIIT.

Aga hästi, aitab küll maailma päästmisest tagasi tähelepanu minule palun. 

Esimesel päeval oli Sloveenia ette valmistanud workshopi teemal „Aksessuaarid“. Ka nemad ei olnud enda ülesandest hästi aru saanud, sest infopakk mille me enne reisi saime oli tõepoolest veidi puudulik. Kui meie tiimi liikmed said Rumeeniasse tänu pagasi limiidile kaasa võtta igaüks 5kg isiklikke asju siis Sloveenia tiim jõudis kohale kolme kohvritäie vanade aksessuaaridega millest me kõik hakkasime uusi meisterdama. Tegelikult oli idee, et me leiame/võtame/toome kaasa prügiks mõeldud asju ja teeme sellest Sloveenlaste juhendamisel mõne aksessuaari.

Minul hakkas silm peale kohe ühele kulunud suurele käekotile. Lõikasin selle ribadeks ja super-liimisin selle iPad’i ümbriseks. Needid kakkusin ära ühelt püksirihmalt ja koledad liimised ääred peitsin veel rohkema liimiga, lõikasin käekoti heledast küljepaneelist ribad välja ja punusin need äärde. Kuna mul jäi tööaega ja tahtmist üle võtsin selle sama koti voodririide ja õmblesin ka lihtsa telefoni koti. Ainus niit mis meil kamba peale anti oli õnneks mu lemmik värv millega „tikkisin“ mingi kaunistuse soga peale. Taraa-aaa. Tundsin täitsa uhkust ja kandsin iPadi kuni reisi lõpuni selles kotis. 

Before

After
Aga kõige lahedam kogu asja juures oli see, et ma õppisin tegema stop-motion filmi. Või no mis seal õppida, pigem mainiti, et ka selline võimalus on olemas.

Siin on esimene video-tutorial mis Eesti tiim tegi Anu valmistatud peapaelast. 


Teine päev oli vetsupaberi multikas ja sel puhul oli stop-motion ideaalne, et mitte öelda ainuke lahendus. Kolmandal päeval tahtsin ka midagi uut proovida, ehk mingit video värki teha. Sel päeval võis soovi korral ka sega-gruppe moodustada, kuid esimest korda ajaloos olid eestlased ühte hoidvad ja leidsime, et meie koostöö on nii hea, et meie ei taha kuskile minna. Samas peale Bob’i multika näitamist tahtsid kolm inimest teistest gruppidest meiega liituda. Niisiis tegime video-tutoriali ukse kaunistusest, mida tüdrukud juba eelmisel päeval olid alustanud (multifunktsionaalsed Eesti naised!). Minumeelest oli Portugali kord teha workshop teemal „väli-dekoratsioonid“.  

Filmimine oli lõbus, mulle meeldis mis toimus ja uus ning laienenud tiim töötas väga hästi. Aga materjali tuli nii palju, et seda läbi vaadata, välja valida, kokku monteerida jne kulus mul kogu õhtu, öö ja ka järgmine hommik. Ma jõudsin vahetult enne ette näitamist hommikul panna filmi salvestama...
Nüüd kujutage ette, et te olete väga palju aega veetnud kinnises ruumis, nina arvuti ekraanile surutult vaatamas ühtesid ja samu klippe aina uuesti ja uuesti, samal ajal kui teised lapsed jooksevad Harghita mägede nõlvadel päikese paistes ringi ning siis kui on aeg töö tulemusteks ütleb su kolm aastat vana ja sitta täis arvuti „Sorry dude, go fuck yourself!“ ja keeldub koostööst.

Terve päeva jagelesin eelmise päeva videoga, samal ajal algas juba eestlaste workshop millest ma ei võtnudki lõpuks osa ning lisaks oli meil vaja ka juba uus video teha. ARRRGGGHH!
Eestlaste teemaks oli „Kasulikud sisustus elemendid.“ Me küsisime eelnevalt korraldajatelt auto rehve, puitaluseid jms, et mööblit meisterdada, kuid meile vastati „Mõelge väiksemalt.“ Me mõtlesime siis nii väikselt, et tegime postkaartidest mingeid vidinaid.
Tutoriali koha pealt otsustasin taaskord stop-motioni kasuks, sest seda on kiirem ning kergem kokku panna ning ma lootsin, et ehk saab mu arvuti sellega hakkama.

Järgmisel päeval sain ma kahe video kokku panemiseks korraldaja arvutit kasutada. Sellega töötades mu silmad avanesid ja ma nägin maailma – mul on vaja uut arvutit!
Aga siin on meie kaks viimast video mis pool kiiruga kokku on pandud, viimase kohta ma pean ütlema, et oli lausa lohakalt tehtud. 

Vaatasin uuesti ka selle video üle ja tegelikult mulle meeldib see kaa ikkagi täiega, 
nii armas ja suvine. 





Okei sõbrad, vaadake, nautike ning tarbige arukalt! 

Mina isiklikult õppisin reisi jooksul väga palju ja need kümme päeva olid kahtlemata sellised mida ei unusta, täpselt nii nagu alguses lubati. Kõige enam on mul veel hea meel üli laheda seltskonna üle kellega ma kokku ühte gruppi sattusin. Neli igas mõttes eriti vägevat Eesti naist Anu, Laura, Keter, Merilyn ja sakslane Ella, suurim tänu neile selle kogemuse eest.


Wednesday, May 6, 2015

First reaction.

Enne veel kui "Käes on Mai" ja Rumeenia pildid/lood tulevad.. 

Kell oli juba peaaegu öö ja meie pidžaamades kui tuppa tuli tirida see monster-tool. Kõige enam ongi seda vaja ilmselt siis kui tooli nihutades selg on paigast tõmmatud aga küllap on abiks ka tavapäeval kudujate majapidamises. 

Friday, April 3, 2015

Käes on Aprill

Ma nimetan selle dokumendi ’blog_april’, mis iseloomustab kenasti postitamise stabiilsust.

See paneb mind mõtlema kas ma peaksin teile nüüd ette laduma kõik mis mu elus toimub või hoopis selle lehe sulgema.

Ma ausaltöeldes tunnen, et see blog on oma elu ära elanud. Varem olin ma kusagil kaugel-kaugel Hiinamaal, ümbritsetud ilma naljata miljonite inimestega aga siiski üksi. Blog oli ideaalne väljund oma mõtete ilma saatmiseks, emotsioonide jagamiseks ja ka stressi maandaja, sest olen kindel, et mõnigi teist võib mäletada kuidas ma siin sülge ja roppusi olen pildunud. Ah ajad-majad.

Nüüd kodus olles on mõtteid ja emotsioone isegi rohkem aga need saab kohe ka ’päriselt’ jagatud minu sõprade ja perega kes siin on, nii et siis kui tuleb meelde, et kuskil interneti avaruses üldse mu blog ripub ja sinna midagi kirja võiks panna on need vahetud tunded juba kustunud ja sõnad kõigest sõnad.

Kuid siiski. Aprill on minu jaoks väga põnev kuu ja enne selle lõppu ma blogi ei sulge.

Enne veel kui Aprillini jõuan teen ka kiire tagasivaate möödunule. Esiteks nagu mainisin juba varem ma loobusin suitsetamisest ja täna võin öelda, et kolmas kuu tiksub minu enda kõige suuremaks üllatuseks. Ma arvan, et kui ma tookord selle otsuse vastu võtsin, siis mu alateadvus või kõrgem mina ütles mulle „Okei, girl, let’s do it!“ võib-olla pilgutas korraks silmagi ja nüüd aitab mul vastu pidada. „Vastu pidada“ ei ole tegelikult õige fraas, sest siiani – kolme kuu jooksul, ei ole mul olnud soovigi suitsu järele, pigem isegi vastupidi mõnikord mõeldes, et „Mis siis kui suitsetaks..“ hakkab sellele mõeldes paha. Ma tean, et on endiselt väga vara hõisata, kuid mul ei ole mingeid helgeid mälestusi enam suitsetamisega, ma ei pea end suitsetajaks ja ma hakkan aru saama, et tüdrukutele tõesti vist ei sobi see tegevus. Ma tean, ma ei suuda isegi uskuda, et ma seda just kirjutasin. Need katsumused mida ma kartsin – hommiku kohvid, alkohol, suitsetavad seltskonnad, esimesed soojad ilmad – olen ma edukalt üle elanud kui ka suvi sama kindlameelselt möödub, siis ma olen veendunud, et tagasi teed ei ole-tule.
No vaadake ja kiitke mind nüüd, ma räägin nagu mingi memm.

Teiseks, ma olen kodus. Eestis. Häädemeestel. Veel praegugi tuleb see mõnele üllatusena ja ei maksa ka küsida millal ma tagasi lähen, sest seekord tõepoolest ei ole mul tahtmist ega põhjust kuskile minna. Kuigi mul endiselt asjalik tööpakkumine Malaisias jõus vastasin ma sellele „Jah. Siis kui ma kõigis oma plaanides läbi kukun.“
Kui ma 2009 aasta lõpus (muuseas ma lahkusin ja tulin tagasi täpselt samal päeval viis aastat hiljem) „korraks Hong Kongi“ läksin, siis ma seadsin endale ajaks ühe aasta, see pidi piisavalt pikk aeg olema, et Eestis majandus jälle õitseks ja elu lill oleks. Peale seda aastat tuli järgmine ning veel üks ja veel ning iga aasta oli "kindlalt viimane". Uskusin, et leian selle ajaga oma koha siin elus.  Olin väga veendunud, et ma kolin kuskile Hong Kongi kuhu paljud mu tuttavad olid jäänud ja kus inglise keelega kerge on läbi saada, samas unistasin aga Taipeist, sest see linn oli alati minu südames, lõpuks leidsingi oma mõnusa paiga hoopis Malaisias ja juhtuski nii, et mulle pakuti „normaalsete inimeste tööd“ ja kõike seda mida ma arvasin end otsivat. Ning mis selgus.. ma pidin pool maailma läbi käima, et aru saada, et minu koht on täpselt siin kus ma alustasin. Absoluutselt kummastav.

Samas ei arva ma hetkekski, et ma oleks oma aega pea laiali ringi vahtides raisanud. Ma usun pühalikult, et me kõik oleme täna selles punktis oma eludega kus me oleme tänu teekonnale mille oleme läbinud. Ja siin ma nüüd olen. Koon ja mõtlen ja kirjutan ja teen üleüldse palju asju mille peale ma kunagi varem ei ole tulnud. Te teate, et meil on Mõte (mida saate jälgida instagramis@pohvik, reklaami moment) ja me tuleme peagi kogu kupatusega ametlikult päevavalguse kätte, nii et olge esimesed kes sellest teavad. Seega isegi kui ma blogi sulgen ei jää me teineteisest võõraks.

Ning saabuski Aprill. Järgmine nädal kolin ma nädalaks Viljandisse kus ma liitusin Traditsioonilise Nahatöö koolitusega. Ma tean, et see on väga vastuoluline teema paljude jaoks ja Kiku lubas kogu mu organisatsiooni peapeale keerata. Kuid ma olen ka ise loomaarmastaja ja saan kinnitada, et ma ei hakka kunagi kedagi kasvatama vaid selleks, et nahka saada. Need on kasulikud ja käsitöös vajalikud lisateamised. Põhimõtteliselt õpin ma kuidas looma nahka (jänese, lamba, kitse) koduste ja keskkonna säästlikute vahenditega parkida. Sarnase kursusega tahtsin juba eelmine suvi liituda, kuid siis jäi see minu jaoks ära. Nüüd olen ma väga elevil, sest kultuuriakadeemia koolitus on kordades mahukam ja usun, et kasulikum, selles on nii teooria kui ka praktika osa ning ka pikk eelnev ja järeltöö, muuseas sinna ma lähen nii, et lambanahk õlal ja kolm päeva käärinud rukkijahu hapatis pangekesega näpu vahel. Tagasi tulen sama pangekesega kus sees liguneb jäärakott. Khmm.
Nagu ma ütlesin ootan ma seda elevusega, sest see on minu jaoks täiesti uus maailm. Jah, modellid ning jäärakotid käsikäes ei käi. Tavaliselt. Ja ma olen alati nö. seikluste ja uute kogemuste poolt. Samas ei saa see kindlasti kerge olema, sest ma olen juba kuulnud, et see ei ole mingi kerge töö. Seda võis ka välja lugeda asjadest mida ma kaasa pean võtma, samuti toimub töö väljas, kuigi kevad juba korraks koitis ei ole selleks ajaks soojemaid päevasid oodata. Ma arvan, et saan hakkama. 

Kuid nüüd tõsise seikluse juurde. Okei, tegelikult ei ole see nii väga seiklus vaid hoopis õppereis, kuid mul tekkis võimalus lennata nädalaks Rumeeniasse. Rumeenia, daamid ja härrad! Ma olen pagana õnnelik, et just sinna, sest Rumeenia ei ole kindlasti mitte riik kuhu ma omal käel esimese asjana sihi võtaks. Woah, kas see lause oli arusaamatu? See tähendas, et ma tahaksin külastada igat riiki. Nagu me kõik ilmselt. Aga kui ma saaksin näiteks Euroopas vabalt reisida, siis ma läheksin esmalt Itaaliasse Cristiani juurde, siis Londonisse Alice’le külla ja Lion Kingi ja LesMis’i ja Wicked’it ja.. no muusikale vaatama, peale Londonit ma läheksin Hispaaniasse, sest ma olen alati Hispaaniasse tahtnud minna ning siis läheksin ma Poola Marcelina’le külla ja tuleb välja, et Poola on hoolimata oma kahtlasest kuulsusest väga kaunis maa.  Seega on mul väga hea meel, et mulle pakuti võimalust minna just taolisse ebatavalisse sihtkohta nagu Rumeenia. Tegemist on eRasmuse programmiga ja teemaks on Eco Handmade. Kokku saavad noored kuuest Euroopa riigist, tutvustatakse oma kodukohtasid ja tutvutakse ka sealse kandiga, me läheme väikesesse külakesse kaugel Bukarestist. Iga päev külastame ka mõnda kohalikku käsitöö ettevõtet ja osaleme workshoppides. Muuseas peame ka tutvustama Eestit ja seal hulgas ka mõnda Eesti mängu. Olete väga teretulnud andma soovitusi Eesti traditsiooniliste mängude osas. Minul pidi vist üks õnnetu lapsepõlv olema aga ühtegi rahvuslikku mängu ei meenu. Õnneks Eesti päev on üks viimaste seas kui kõik võiksid juba omavahel sõbra(liku)d olla, ma ei kujuta ette kuidas näiteks esimesel päeval inglise keeles saali täiele rahvale võiksin seletada rits-rats rundipummi reegleid.

Igatahes, loodetavasti saan ma peagi täpsemalt rääkida oma koolitusest ja Rumeeniast aga ärge olge pahased kui järgmise postituse pealkiri on "Käes on Mai".

Olge mõnusad, armsad sõbrad, sööge mune ja püüdke jäneseid. 

Fun fact: Lihavõtted on Halloweni järel mu teised lemmikpühad.


Ja siin on ka pilt, et tekst igavaks ei läheks. Liiga hilja, jah ?  

Kaadri tagune võte Vastlapäevast mil me Aigi, Jüri ja Raunoga käisime Mõte mütsi reklaami/pilte tegemas. Sünkroonis mütsi kohendamine ja Rauno valvab, tõukekelk peas. Jah. 

Monday, March 9, 2015

Sokkide sahinal kevadesse.

Kuigi talve hooaeg hakkab lõppema ei tasu soojasid sokke unustada. Paljud veel nõiuvad lumist Aprilli nii, et kes teab. 'MÕTE' teeb ühele tublile jälgijale paari sokke. Selleks, et võistluses osa võtta peaksid olema Mõte jälgija Instagramis (@pohvik) ja leidma sealt selle pildi ning vastavalt edasi toimima. 
Kui teil Instagrami ei ole, siis las sõber aitab kuni me uute lahendustega lagedale tuleme. 
Seniks, loosiõnne, kallid sõbrad. 


Tuesday, March 3, 2015

Tutikad tutikad.

Meie uhiuued paksust puuvillast kootud tutimütsid on müügil pohvik.ee/puuvillased . Lõngad on väga eksklusiivsed, sest me saame neid korraga tellida vaid mütsi jagu (+ pikk tarneaeg), seega on iga müts täiesti unikaalne ja võin teile kinnitada, et teist sellist ei tule. 

Okei, eks te vaadake ise järgi ning huvi korral saate ühendust võta kontakt@pohvik.ee või otse minuga. Kes ees see mees, kuigi ilmselt naine. 


Saturday, February 28, 2015

Are Alpakad.

Täna tegime me perekondliku ekskursiooni Are vallas asuvasse Eesti suurimasse alpaka farmi. Nende kontaktid ja täpsema asukoha leiate Facebooki lehelt Alpakafarm. Koht on tõepoolest reisi väärt ükskõik kust te tulete. Perenaine oli väga sõbralik ning tutvustas kõiki oma loomi põhjalikult, lisaks üle kahekümnele alpakale oli talupidamises veel kitsed, lambad, paar angoora jänest, mõned kanad ning nagu igale majale kohustuslik - kass ja koer.

Kuigi ma ootan hetkel kannatamatult korterisse kolimist, siis ma mõtlen, et tahaks ikkagi maja ja talu ja lambaid ja karja koeri ja jäneseid ja pesukarusid ja.. no see jutt võiks veel jätkuda. Ma mõtlen keda ma veel oma talusse tahan, teie vaadake pilte. .



ETTEVAATUST! Tapvalt armas galerii.

Koha peal on ka käsitöö- ja lõnga pood.




Tuesday, February 3, 2015

Holy smokes.

Mina kui liiga staažikas suitsetaja olen nüüd kuu ja kolm päeva peale olnud mitte-suitsetaja. Juba nädal peale mahajätmist juhus selline lugu, et Kaido tuli väljast suitsetamast ja mina kirtsutasin automaatselt nina ja virisesin „Fuhh, mis suitsuhais.“ Ma ei mõelnud seda nalja pärast teha, et oma uut staatust rõhutada vaid see tuli justkui iseenesest. Väga kiiresti oli saanud minust see tüütu mutike kes igakord kätega oma nina ees vehkis kui mina õuest haisvana tulin. Tegelikult see oli ka ainus kord kui ma mingit vahet märkasin. Need imelised lood sellest kuidas maitsemeel on teravam, lõhnataju nagu jäljekoeral ning maailm üleüldse värvilisem ma kardan, et võivad detoxiga kaasnevad hallutsinatsioonid olla, sest mina ei ole midagi sellist täheldanud.

Ma pean tegelikult tunnistama, et ma tõesti nautisin suitsetamist, see on suurepärane ajaviide. Modelli töö on 75% ootamine ja ma arvan, et see on päris põhjus miks paljud modellid suitsetavad, kõhnumise jutt on lollus. Ja rääkides sellest. Paljud ennustavad mulle mahukat tulevikku rääkides kuidas nende tuttava parima sõbra venna töökaaslane võttis peale suitsetamise maha jätmist kuusteist kilo juurde. Ma ei kavatse seda teha. Mul on sellesmõttes kerge rääkida, et mul ei ole kunagi taolisi probleeme olnud aga ma ikkagi usun, et igaühe keha on tema enda kätes. Aktiivne elustiil ja toiduga mitte-märatsemine peaks olema piisav, et end normaalses kaalus hoida. Nüüd oleks muidugi mõnusalt irooniline kui ma rasva läheksin.

Eelmine ja ühtlasi ka ainus tõsine kord kui ma üritasin loobuda e-sigareti ja plaastrite abil oli poolteist aastat tagasi suvel mil ma kukkusin kaks nädalat hiljem läbi. Aga ma ei kahetse, sest suvel suitsetamisest loobumine, eriti veel modellina reisides, on loll viga, sest sellest ei pruugi elusana väljuda.. keegi. Nüüd istun talvel kodus, lumetormi vangis ning ei tule isegi mõtet, et võiks ukse ette külmetama minna. Oleks vaid kamin.. Igatahes hoian endale pöialt, arvan, et kuu paar läheb veel sama lihtsalt kui siiamaani, kuid väike hirm on sooja kevade ja esimese grilli ees.

Pilt: Francis, Guangzhou 2013

Thursday, January 29, 2015

Tere hommikust.



   Kas teate, sõbrad, et ma olen kodus olnud juba peaaegu kaks kuud. Ma oleksin vist pidanud lehte (või vähemalt Facebooki) detsembri alguses kuulutuse panema, sest endiselt kohtan ma üllatunud nägusid kes suurte silmadega "Sa oled maal?" küsivad. 
  
  Jah, ma olen maal. Ja maal ei ole mul teha muud kui magada, süüa, kududa - mu kolm lemmik tegevust, elu on absoluutne paradiis! Ilma naljata. Aga kuna neil kuudel ei toimu mu elus just kuigi palju dramaatilisi/uskumatuid/naljakaid lugusid nagu modellikorteris või backstage's siis ma mõtlesin kuidas küll oma blogi täiendada või kas üldse jätkata. Paari päeva pärast ma tahaks rääkida sellest kuidas ma suitsetamise maha jätsin, kuid seni .. tagasi mu teise lemmik tegevuse juurde - söömine. 

  Need kes teavad need teavad, et mu ema on keskmisest andekam kodukokk. Ja kartulit-kastet meil õhtusöögiks naljalt ei pakuta. Neile kes on hommikusöögiks lihtsalt-võikude järamisest tüdinenud lisan ma ühe kiire, kerge ja ülimalt maitsva määrde retsepti siia alustuseks.

Vaja läheb : 
1 purk (160g) häid päikesekuivatatud tomateid 
2 x varsselleri vars
1-2 x küüslaugu küüs
sool/pipar/suhkrusiirup

Kõik nodi omavahel sassi blenderdada ja voilaa-tadaa, jätku leiba. Rääkides, sobib eriti hästi Tanja kodus küpsetatud leivaga.



Tuesday, January 13, 2015

meil tekkis üks mõte. (+Giveaway)

Tegelikult päris mitu mõtet. Aga see üks on meie "MÕTE" märk. Kuidas või miks see juhtus me isegi täpselt ei tea, kuid järelikult oli seda väga vaja. Mu kaks kallist kaaslast ja ma ise hakkasime kuduma. Näiteks. Meie tegemistel saate silma peal hoida Instagramis : @pohvik. 

Kui te seda siiani teinud ei ole, siis saategi meiega teekonda alustada Giveaway'st osa võttes. 

http://instagram.com/pohvik
Teil on võimalus võita see uhke tutimüts kui olete meie Instagrami (@pohvik) jälgija ja "like"'te seda sama pilti. Giveaway lõppeb juba homme (14.01) pärastlõunal, nii et tegutsege käpselt. 

Kui teil seekord võita ei õnnestu aga huvi tekkis, siis tellimusi saab esitada kontakt@pohvik.ee


Õnneks meil abikäppasid jagub. 

Mõtte-Vaenukägukukk


Varbad sooja

Varsti tulemas ka rohkem ülimalt pehmeid puuvillaseid tutimütse. 

Kuidas me metsas pildistamas käisime. 

Meie uus reklaaminägu.